Olid laulu- ja tantsupeol? Jalad rakkus ja kõrvad lärmist lukus!?
Meie ümberkaudsete metsade vaikne kohin teeb kõrvale pai ja puhas metsaõhk parandab rahvariiete ja tanude ja kaabude tekitatud ville ja marrastusi. Enam ei pea sa marssima kõval asfaldil ja betoonil, meil oled sa pehme sambla ja rohu peal – liigesed ja lihased taastuvad. Aitab sest linnakärast, tule meile metsa!
Et sa paremini aru saaksid, millega tegu, siis kirjeldan ühte hiljuti juhtunud lugu! Nimelt kostusid naaberküla noore taluperenaise kõrvu kuuldused, et Rabatalu hiljuti külastanud toredad matkalised olid olnud suures hämmingus sellest, et paksus metsas pole isegi mobiiliaparaatuse levi ning sääsed on aplad ja suured nagu tiibadega Moskva rotid hallil ajal. Ja üldse olevat seal liiga vaikne, ainult mingid looduse hääled. Perega kaasas olnud lapsed läksid loomadele sööki viima, kuid paraku seekord ühtegi looma ei nähtud. Ega sa lotomängus iga piletiga ka ei võida, nii on ka loomade kohtamisega. Ketis me neid ei hoia ja talitajat, kes neid külaliste saabudes silma alla suunab, meil ka ei ole. Siinkohal oli tegemist pesuehtsa linnaprouaga, kes tõesti pole sattunud ühest paneelmaja hoovist teise, vaid sinna, kuhu vaid väheste jalad on astunud, sinna kus inimmõju tegevust on vähe märgata.
Just seepärast siia tahetaksegi tulla – eemale linnakärast ja melust, siia kus ühel ruutkilomeetril on rohkem metsaelukaid kui inimesi. See on sama salapärane koht nagu vendade Voitkade maa-aluste punkrite ja peidukate kant. Ja neile, kes pagulasi pelgavad, siis Teile teadmiseks, et neid pole siin nähtud. Keda siin aga päriselt kohata võib, kui vaikselt olla, siis on need erinevad metsaelukad ja linnud. See on nende paik, meie oleme seal külalised. Meieni on jõudnud ka sellised kuuldused, et Elistvere loomapark on pehmelt öeldes kade siinse rikkaliku fauna pärast, niisamuti botaanikaaiad rikkaliku floora pärast. Juhtus nii, et 1. juunil oli meil Rabatalus vahva perepäev, kus paaril perel õnnestus kenasti jälgida kitsepere kerget sörki meie tiigi kõrvalt metsatukani. Vist veabki rohkem nendel, kes oskavad hetke ja olemist nautida. Kujutage ennast ette sattumast Rein Marani loodusdokumentaalfilmi – just seal te oletegi. Tere tulemast!