Põhjaranniku artikkel:
Muraka raba veerel asuvas Rabatalus käiakse saunade, seiklusmatkade, nutivabade lastelaagrite ja jõulumaa pärast. Nüüd tasub sinna minna ka kääbuskitsi, alpakasid, vallabeid, küülikuid ja jaanalinde kaema.
Eelmisel suvel uuris Rabatalu peremees Ronaldo Sildnik, kust põhjapõtradele põdrasamblikku saada. Sügisel pidid põdrad Soomest Eestisse jõudma.
Pikalt ette valmistatud plaan läks luhta: viimasel hetkel selgus, et Soomes neid loomi riigist välja viia ei lubata.
Aga farmihoone koos heinaküüniga oli põtrade jaoks juba valmis ehitatud (PRIA toetuse abil) − see ei saanud ju ometi tühjalt seisma jääda.
Jaanalinnu jalgadest tuleb kaugele hoida
Kui peremees farmiukse valla lööb, vaatavad üle kõrge aedikuääre esimesena vastu kolm ähvardavalt suure noka ja kurja ilmega pead. Iseäranis nende nokkade pärast on Ronaldo Sildnikul paksud kindad käes. Sõrmeotsad üsna narmendavad, sest nokad napsavad ja sakutavad neid omajagu, kui peremees üritab kaelu silitades sõbrasuhteid arendada.
"Ära päris ligi mine, võivad mütsi peast ära võtta," hoiatab ta.
Kolm jaanalindu − Jüri, Mari ja Kairi − on Rabatalu loomaaia seni viimased asukad, alles napilt kaks nädalat tagasi Lääne-Virumaalt toodud. Nokad näpistavad küll valusalt, aga hoopis rohkem tuleb karta võimsat jalalööki. Sellega võivat lind hundi selgroo pooleks lüüa.
Nende elukate aedikusse Sildnik niisama lihtsalt sisse ei astu. Suhelda ja linde kaela pealt silitada saab ka ise väljaspool olles, söögi etteandmiseks ja aediku puhastamiseks tuleb aga omajagu nipitada.
"Maikuust septembrini ei tohi üldse nende juurde minna, siis on munemisaeg, isane kaitseb oma emaste mune ja läheb tigedaks."
Enne maikuud peavad Rabatalus õueaedikud valmis olema, suuremal alal on jaanalindudega lihtsam manööverdada. Küll need munad ka sealt kuidagi kavalusega kätte saab.
Aedikuid peab nende jaoks kaks olema: kui ühe mustaks trambivad − nii võimsate jalgadega see väga kaua aega ei võta −, kolivad nii kauaks teise, kuni esimeses rohukamar taastub. Emaslind peaks munema üle päeva. Emaseid on kaks, seega pirakas muna iga päeva kohta.
Kahest küülikust sai kaksteist
Jaanalindude aediku vastas askeldavad küülikud, loomafarmi esimesed asukad.
Alguses olid ainult Juta ja Liisa. Siis veetis nende juures tihti aega talukass Kiki, kes küülikute toidukausist matti käis võtmas ja neile antud salatitki ära ei põlanud.
Mõne aja pärast lisandusid pooljuhuslikult Karla ja Tarmo juunior ning praegu siblivad ühes pesas ka kaheksa tillukest küülikutitte. Aediku ehitas peremees kõrgemaks, laeni välja, et kass enam nende juurde ei pääseks.
Üks kääbuskits on karjast puudu
Oktoobris täienes loomafarm kameruni kääbuskitsede Maali ja Aaduga.
Maali oli saabudes tiine ja Ronaldo Sildnik rõõmustas juba ette peatselt sündiva tallekese üle.
Loodus otsustas teisiti ja vana aasta viimasel päeval pidi ta hoopis loomaarsti otsima − oma loomaarst oli aastavahetuseks Tallinna sõitnud −, et surnud tall ema seest kätte saada ja vähemalt Maali ellu jääks. Tegutses ise, nii palju kui oskas, kuni sotsiaalmeediasse postitatud abipalve peale lausa kaks loomaarsti appi tõttasid.
"Ma pole vist elus varem niimoodi nutnud," lähevad Sildnikul veel nüüdki silmad niiskeks. "Hästi ilus suur talleke oli." Maali toibus õnneks kiiresti.
Nüüd otsib peremees talle teist isast kameruni kääbuskitse kõrvale. Aadust pole asja, sest kuna nad on Maaliga suguluses, kastreeriti ta kohe alguses ära.
"Kui keegi teab kedagi, kellel kääbuskits müüa oleks, andku mulle teada," palub ta.
Millal alpakalõnga saab?
Järgmisena saabusid Muhumaalt farmielu rikastama alpakad Sass, Juss ja Kaisa. Nemad on Ronaldo Sildniku vaieldamatud lemmikud, iseäranis Kaisa suve lõpus sündinud poeg Sass, kellega nii peremees ise kui ka talu külalised õues jalutamas käivad.
"Juss on eelmisel kevadel sündinud, meie tulevane tõutäkk. Tema on hästi uudishimulik, tuleb ise juurde, vaatab otsa ja tahab musitada. Kaisa on natuke arg − nagu tüdrukud ikka. Sassil on hästi ilmekas nägu, silmad oleksid nagu meigitud, ma kutsun teda printsiks."
Alpakad on väga puhtad loomad, kiidab peremees, et oma hädad teevad nad ainult ühte kindlasse kohta, sealt on seda lihtne labidaga kokku korjata ja uus saepuru peale panna.
Märtsis-aprillis tuleb Juss ja Sass ära pügada (Kaisa pügati juba eelmises elukohas). Kuidas see töö käb, tuleb veel uurida. Näiteks onult, kellel on palju lambaid. Ja Muhumaa alpakakasvatajalt, kellelt Sildnik tihtipeale nõu küsib. Alpakade villa, täpsemalt küll lõnga vastu tuntakse juba praegu huvi. Nii et edaspidi võiks neid loomi rohkemgi olla, turgu on.
Ida-Virumaal elavad nüüd kängurud
Detsembri keskpaigas saabusid Rabatallu vallabid ehk bennetti kängurud: halli kasukaga Guido ja valget karva Albert. Nemad on loomadest kõige aremad, ikka veel ei tule käest toitu võtma.
Tavalistest kängurudest on vallabid küll oluliselt väiksemad, aga hüppevõime on neil väga hea. Pärast seda, kui peremees leidis Guido heinaküünis kepslemas, ehitas ta aediku kõrgemaks ja naelutas akna alumisele poolele igaks juhuks lauad ette. Vallabid söövad hea meelega kaerahelbeid. Porgandit ei taha, kapsalehti ja õuna küll. Õunapoolikut söövad nagu inimesed, esijalgade vahel hoides.
Haskitüdruk Mia seikleb aedikute vahel, korjab maast üles kõik jaanalindude nokkadest pudenenud kapsatükid ja käib ka kitsede-alpakade toidukünadest isukalt kapsast, õuna ja porgandit nosimas. "Mia on meil vegan, jah," naerab peremees, et maast pole vaja tal midagi koristada, koer teeb platsi puhtaks.
Suveks kolivad õueaedikusse
Loomafarmi asukate põhitoit on hein ja liigiomased graanulid, lisaks saavad nad kaera, kapsast, porgandit ja õuna ning vajaduse korral jõusööta. Jaanalindudele lõigub peremees ka kuivsilo kääridega peenemaks, aga linnud sellest suuremat ei arva.
Muidugi peab puhas vesi kogu aeg saadaval olema. Mis külmal ajal tähendab, et hommikul tuleb veenõudest jää välja visata ja soe vesi asemele panna.
Mingit soojendust farmihoones ei ole, aga kõik sealsed asukad on Eestis sündinud-kasvanud ja meie ilmaga kohanenud. Peaasi, et aedikutes on piisavalt heina ja saepuru, kinnitavad need, kel selliste loomadega pikemalt kogemusi. Kevadel ehitab Ronaldo Sildnik farmihoone ette suure aediku, vähemalt hektar maad läheb selle alla. Jaanalinnud saavad seal oma sektorid, kitsed ja alpakad oma ja ühise, vallabid oma.
Aedik tuleb 1,7 meetri kõrgustest keevispaneelidest, sellest keegi naljalt üle ei pääse, ei sisse ega välja. Neljajalgsed lähevad ööseks nagunii siseruumidesse, jaanalinnud hakkavad küll pidevalt väljas olema, aga kui mõni metsloom peakski mingil moel nende lähedusse sattuma, siis sellel loomal pikka pidu ei ole.
Loomad toovad Rabatallu rohkem külastajaid
Eksootiliste loomadega hakkas Ronaldo Sildnik tegelema sellepärast, et Rabatalu saunamajja rohkem külastajaid tuua. Inimestele peab kogu aeg midagi uut pakkuma, muidu nad teist ja kolmandat korda ei tule.
"Sõbrad ütlevad, et vanasti olin normaalne vana, panin pidu ja käisin kõrtsis, nüüd olen siin metsas puhta ära pööranud," naerab ta. "Nüüd elan täiskohaga Rabatalus, ei saa enam suusareisidele minna, puhkama sõita... Aga ma võin siin farmis pool päeva aedikuid meisterdada või midagi muud toimetada, loomadega juttu rääkida ja neid silitada, mulle see nii meeldib."
Uute loomadega on praegu tema sõnul time-out.
Ega farmihoonesse ühtegi uut liiki enam mahukski.
Iseasi, kui sellele uus osa juurde ehitada ...
Aitäh Põhjarannikule ja ajakirjanik Külli Kriisile ägeda artikli eest!
